“See oli nii soome-ugri sinust praegu”

Lene Tiinas

Eelmise aasta lõpul tegin ma Instagrami postituse, kus oli lisaks sõprade seltsis tehtud piltidele ülesvõtteid mu kodukandi tuisusest talvest ja klipp Ivan Golovnevi handi eluviisi käsitlevast lühifilmist “Väike Katerina”. Oma esimesest ülikoolisemestrist ajendatult kirjeldasin postitust lausega „see oli nii soome-ugri sinust praegu“. Mõtlesin seda kirjeldust omamoodi irooniaga, kutsudes igasugu tavapäraseid kombeid, tegevusmalle ja isiksuseomadusi kui viidet enda, oma sõprade ja pere soomeugrilikkusele. Karta aga on, et tegelikult pärinevad need kombestikud enamasti hoopis mujalt ning nende kokkulangevus muistsete ja ka tänapäevaste soome-ugri rahvaste eluviisiga on heal juhul juhuslik ning parimal juhul nõukogudeliku kasvatuse tagajärg, mida jagavad väga paljude riikide elanikud, mitte ainult soomeugrilased.

Muidugi on soomeugrilased kohati vanu traditsioone ja elulaadi säilitanud. Näiteks on maride seas endiselt levinud nende maausk, mille tõttu neid mõnel pool „Euroopa viimasteks paganateks“ peetakse (Alõbina, Leete 2019). Oluline on minu meelest ka see, et vene kultuuri ja keele poolt allasurumise kiuste on väiksemad keeled, sealhulgas siis ka paljud meie sugulaskeeled, endiselt elus. Sest keelega käib kaasas ajalugu, kultuur ja uhkus oma rahvaga seonduva üle.

Teisalt on Tiit-Rein Viitso kirjutanud (Viitso 1997), et sugulaskeelte puhul pole mõtet arvata, et ka neid rääkivad inimesed omavahel geneetiliselt või hingeliselt suguluses oleksid. Viitso sõnul on alusetu omistada soomeugrilastele ürgsoomeugrilikku loodussõbralikkust ja rahumeelsust, ning selles on iva sees. Kuna ürgsete soome-ugri rahvaste olemasolust just oma iidses vormis on nii kaua aega möödas, on nii algkoju jäänud rahvaid kui ka sealt lahkunuid mõjutanud korduvad kokkupuuted teiste rahvastega ning ka maailma muutumine nende ümber.

Tänapäeva globaliseerunud maailmas on väga keeruline loodusega kooskõlastatult elada, nii siin kui sealpool Uuralit. Ning need, kes sellist looduslähedust ja rahulikku eluviisi endale lubada saavad ning seda viljelevadki, ei pea olema tingimata soome-ugrilased, vaid võivad olla ükskõik kes. Nii et võibki ehk pigem öelda, et keskkonda kaitsva ja kaalutletud elu poole pürgimine pole mitte soomeugrilik, vaid inimlik joon kõigis.

Stereotüüpilisi ja loomukohaseid soomeugrilikke isiksuseomadusi on loomulikult veel ning paljud neist pole üldsegi nii positiivsed, kui on rahu ja loodusearmastus. Näiteks käsitleb Art Leete oma esseedest kokku pandud raamatus „Soome-ugri saladused“ (2019)  ka soomeugrilaste põikpäisust, üksildust ja melanhoolsust. Seda poolt soomeugrilisusest ei taha aga ürgse maarahva romantiseerijad väga meenutada, või kui, siis vabanduse või ettekäändena oma halbadele tegudele.

Seega on ka mu enda tunded soome-ugri hingesuguluse mõttest vastakad. Ühelt poolt tahaks  loota küll, et mingi osa mu käitumisest, maailmapildist ja mõtteviisist on seotud soomeugri päritoluga, kuid realistlikult mõeldes on neid ilmselt kujundanud hoopis muud tegurid, mis on omased palju rohkematele inimestele kui vaid meie (keele)sugulasrahvastele. See aga ei peata mind (pooleldi naljaga) otsimast soomeugrilikkust kõigest enda ümber.

Kasutatud allikad
Alõbina, Tatjana, Art Leete 2019. Mari rahvausk risteel. – Sirp 12. apr.; https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/mari-rahvausk-ristteel/ (vaadatud 07.03.2024).
Leete, Art 2019. Soome-ugri saladused. Tallinn: Varrak.
Viitso, Tiit-Rein 1997. Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu. – Akadeemia 9, 899–929.

Kirjutatud aine Fennougristika alused raames. Juhendas Kolja Kuznetsov. Blogi tarbeks toimetas Ilona Tragel

---