Prosoodiakonverentsil Totubuyokis ehk Tokyo asemel YouTube’is

Pärtel Lippus

Avaldame blogis sarja, milles kõneprosoodia konverentsil osalenud eesti uurijad kirjutavad oma ettekannete teemadest, kuidas nad videoettekandeid ette valmistasid ning sellest, kuidas neil virtuaalsel konverentsil osalemine välja tuli. Esimeses blogiloos kirjutab oma muljetest vanemteadur Pärtel Lippus, järgmisena saame lugeda doktorant Katrin Leppiku kogemustest ja kolmandana kirjutab kõigest oma vaatenurgast doktorant Helen Türk.

Speech Prosody on iga kahe aasta tagant toimuv kõne prosoodia konverents. Käsitletakse näiteks selliseid nähtusi nagu välde, rõhk, leksikaalsed toonid ja intonatsioon. Sel aastal pidi konverents toimuma mais Tokyos. Koroona tõttu otsustati konverents korraldada virtuaalsena YouTube’is. Konverents algas 25. mail ja kestis kuni 31. augustini – selle aja jooksul olid YouTube’i videod leitavad ainult konverentsile registreerunud osalejatele. Peale 31. augustit muutus suur osa ettekannetest avalikult YouTube’is nähtavaks. Kogu konverents koosneski 4-leheküljelistest artiklitest ja eelsalvestatud videoettekannetest. Kuna konverentsil on osalejaid kõikjalt üle maailma, oleks olnud raske leida ühist aega, mistõttu reaalajas ettekandeid või diskussioone ei toimunud. Ettekandega seotud küsimusi esitada või diskussiooni võis pidada individuaalselt meili teel või sotsiaalmeedia vahendusel.

Minu ettekande pealkiri oli Silent and oral sentence reading in Estonian: investigating the effect of phonetic quantity on eye movements (Eesti keele välte efekt silmaliigutustele vaikselt ja valjult lugemisel), kaasautor Kaidi Lõo.

Selle katse idee sain ma siis, kui Harald Baayen 2012. aastal Tartus nädalase kursuse pidas ja rääkis pilgujälgimiskatsetest, kus on leitud, et eri keeltes (nt inglise vs. mandarini) kasutatakse väga erinevaid lugemisstrateegiaid. Katset hakkasin ette valmistama siis, kui Kaidi tuli Edmontonist kaasaskantava EyeLink II-ga 2014. suvel Tartusse oma doktoritöö jaoks katseid tegema ja jättis selle siin post-docis olevale Aki Kyröläise aasta lõpuni kasutada, kuid siis ma ei jõudnud selle läbiviimiseni, enne pidi Aki seadme Kanadasse tagasi viima. Lõpuks katse viisime läbi psühholoogide laboris Näituse tänava keldris 2016. aastal (foneetika laborisse saime EyeLink’i 2017. jõuluks).

Katse idee on testida, 1) kas vältevahelduslikud sõnad nõuavad rohkem töötlemist kui vältevahelduseta sõnad, 2) kas töötlemist mõjutab see, kas ortograafia eristab teist ja kolmandat väldet või mitte ja 3) kas vältevaheldus mõjutab ka vaikselt ilma hääleta lugedes, või ainult siis, kui peame valjult lugedes väldet artikuleerima. (Kerge pettumusohkega) leidsime, et vaikselt lugedes ei olnud vältevaheldusel olulist efekti. Valjult lugedes aga vaadati vältevahelduslikke testsõnu oluliselt kauem kui vältevahelduseta testsõnu. Aga täpsema ülevaate saab uurimuse kohta ettekandest ja artiklist.

Ettekande ettevalmistusi alustasin, nagu ettekande puhul ikka, PowerPointi slaididest, ning mõtlesin enam-vähem läbi teksti, mida sinna juurde rääkida. Ettekande salvestamiseks läksin foneetika laborisse, sest seal on vaikne ruum ja korralik tehnika. Kujutasin ette, et panen endale kaks kaamerat, et pärast “plaane vahetada” nagu teleproduktsioonis kombeks on. Video tegemiseks kavatsesin algselt kasudada Panoptot. Kujutasin ette, et panen seadmed salvestama ja kannan ettekande algusest lõpuni ette, pärast monteerin Panoptos kaamerate pildid ja slaidid kokku. Lõpuks ikkagi ei kasutanud Panoptot, sest vaikimisi peab seal salvestuse siduma mingi Moodli kursusega, video laetakse kohe interneti ja töötlemine toimubki Panopto serveris. Kui tegu pole kursuse materjaliga, siis peaks TÜ Panopto administraatorilt küsima spetsiaalse kausta. Nii et jäägu see Panopto mõne loengu jaoks.

Kuvatõmmis ettekande videost

Videot tehes sain aru, et ma ei suuda ühe hooga ilma publikuta enda ette esitada tervet ettekannet järjest, nii et see videos normaalne ka välja näeks. Peale paari esimest slaidi sain aru, et pean ikkagi kogu esitatava teksti endale välja kirjutama, muidu ei suuda soravalt rääkida. Proovisin paar korda tervet ettekannet esitada, aga kippusin takerduma ja tegin palju kordusi. Lõpuks loobusin mitme kaamera mõttest ja salvestasin jutu ühe slaidi kaupa. Seejärel lõikasin klipi kokku  programmis Final Cut (tasuline Apple’i videotöötlusprogramm, natuke laiemate võimalustega kui iMovie). Nojah, kohati läksid lõiked veidi räpakalt, algaja asi. Lõpuks panin juurde slaidid ja kaamera pildi sinna peale alla paremasse nurka väikese ruudukesena. Alguses mõtlesin, et ma nendelt slaididelt, kuhu ma ei jätnud kaamera pildi jaoks ruumi, lõikan selle välja, aga siis ma leidsin läbipaistvuse efekti ja ma loomulikult ei saanud seda kasutamata jätta.
Kokku veetsin videot tehes kaks pikka päeva laboris. Kui ma sellist ettekannet peaksin uuesti tegema, siis ma keskenduks kohe alguses sellele, et slaidi kaupa esitada. Samuti oleks mõtet rohkem ära kasutada igasuguseid video monteerimise võimalusi. Mind üllatas see, kui palju raskem oli ettekannet ilma publikuta esitada ja kui raske oli inglise keeles seda esitada. Publiku ees ja teadmisega, et sul on see 15 minutit oma sõnumi edastamiseks, aitab väga palju ennast kokku võtta.
Ettekannet saab vaadata YouTube’ist.

Konverentsil osalemisega seoses olid mul ka naiivsed illusioonid. Kujutasin ette, et veedan algselt mais konverentsiks ettenähtud nädala kodus aktiivselt virtuaalsel konverentsil osaledes ja kodus olles saan rahulikult täie tähelepanuga kõik huvitavad ettekanded ära vaadata. Tegelikult vaatasin ära esimesel päeval umbes 6 ettekannet, teisel päeval 3 ja järgmiste päevade jooksul mõne üksiku, siis tulid muud kohustused vahele. Hiljem suve jooksul olen vaadanud vee paari ettekannet,l ühte plenaarettekannet ja ühte töötuba. Samuti oleme sügissemestril foneetika seminaris lugenud konverentsi artikleid ja vaadanud ettekandeid.
Avastasin üllatusega, et ettekandeid kodus või tööl YouTube’st jälgida on isegi pigem raskem kui füüsiliselt konverentsil olles. Mitme ettekande puhul pidin ennast väga sundima keskenduma, mitu korda tagasi kerima ja lõpuks tõdema, et ma tegelikult ei suutnud ikkagi mitte midagi registreerida, nii et kui ma peaksin sellest tegema kokkuvõtte, ei oskaks ma mitte midagi öelda. Selliseid ettekandeid on muidugi füüsiliselt konverentsisaalis istudes sama raske jälgida, kuid nüüd selgus, et võimalusest tagasi kerida ei olegi eriti abi. Üksi tööl laua taga on aga rohkem tunne, et mis ma seda passiivselt vaatan, teeks samal ajal mingit päris tööd ka. Kokkuvõttes on füüsiliselt konverentsil olles ikkagi osalemine intensiivsem ja kergem on muud kohustused nendeks päevadeks välja lülitada. 
Peale selle on veebikonverentsil puudu sotsiaalne suhtlus kohvi- ja lõunapausidel. Leppisime oma töörühmaga kokku minna ükspäev Tartus sushit sööma, aga kui lõpuks jaanipäeva paiku seda teha saime, olin mina Tartust ära ja osalesin ainult virtuaalselt.

Konverentsil osalejad juunis 2020 Tokumarus Totubuyoki muljeid vahetamas.
Vasakult: Eva Liina Asu, Anton Malmi, virtuaalosaleja Pärtel Lippus, Katrin Leppik, Tuuli Tuisk ja Pire Teras.
Virutaalosalus virtuaalkonverentsi sushilõunal.
Anton Malmi ja Pärtel Lippus (kõrvaklappidega)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga