Kirjandi kui suhtlusolukorra stiil
Sinu elu koosneb erinevatest suhtlusolukordadest: nt arutled sõbraga, missugust filmi vaatama minna; selgitad müüjale, et soovid kana-, mitte vorstipitsat; uurid õpetajalt, mida ülesandes täpselt tegema peab ja mis ajaks see valmis peab olema.
Tekstiloome, sh kirjandi kirjutamine, on samuti üks suhtlusolukord. Kirjandit kirjutades valad sa senise kogemuse ja oskused ühte kindlasse vormi ehk kirjalikku teksti. Kirjaliku suhtlemisega puutud veel rohkesti kokku oma edaspidises elus, ka pärast keskhariduse omandamist. Nii edasistes õpingutes kui ka tööelus läheb sul tarvis info kriitilise analüüsi ja seoste loomise oskust, selget eneseväljendust ja argumenteerimist. Neidsamu suhtlemisoskuse osi kasutad sa ka kirjandis.
Nagu igas eespool kirjeldatud suhtlusolukorras on partnerid, kellega arvestama pead (sõber, müüja, õpetaja), on need olemas ka kirjandi kirjutamise protsessis. Kes on sinu suhtluspartnerid kirjandis?
Esimene suhtluspartner on ühiskond, kellega oled olnud dialoogis terve oma elu. Sa oled tähele pannud, millest kodus ja koolis räägitakse, meedias kirjutatakse, mida teised inimesed arvavad ning oled infot analüüsinud ja enesesse talletanud. Dialoog ühiskonnaga jätkub, kui loed eksamil kirjutamisülesannet ja kavandad oma kirjandit. Kirjutamisülesande märksõnu lugedes mõtled, mis sinu kogutud teadmistest ja omandatud kogemustest nende märksõnadega seostub. Kirjandi kavandamisel oma varasemat ühiskonnakogemust analüüsides muutub suhtlus aktiivsemaks ja enesekohasemaks ehk sa astud dialoogi iseendaga.
Dialoog iseendaga tähendab peamiselt valikute tegemist kõigi nende teadmiste ja kogemuste vahel, mis sul kirjutajana on. Valikud peavad viima su põhjendatud seisukohtade ehk argumentideni. Kirjandis pead oma mõtteid selgitama samal põhjusel, miks suhtluses kasutame argumenteerimist: et oma mõtted vestluspartnerile võimalikult arusaadavaks teha.
Kirjandit kirjutades on sinu suhtluspartneriks lugeja. Seetõttu on hea ette kujutada, kellele sa täpselt oma kirjandi kirjutad. Üks võimalik variant on mõelda taibukale kaasmaalasele, kellel on sinu kirjandi teema vastu huvi ning kes soovib selle kohta just sinult rohkem teada saada. Lugejarollis võib olla ka sinu eesti keele õpetaja, president, riigieksami hindaja või keegi teine, kellele sa oma ideid tutvustada soovid. Igal juhul on tähtis silmas pidada, et lugeja on huvitatud sinu ideedest ning ta soovib mõista sinu mõttekäiku.
Dialoog lugejaga saabki alguse sellest, kui püüad talle vastu tulla selge eneseväljenduse ja mõttekäigu loogilise ülesehitusega. Nõnda avad lugejale oma arvamuse ja juhatad ta samm-sammult läbi oma kirjandi. Erinevalt suulisest suhtlusest, kus on võimalik kasutada miimikat, žeste ja saada kuulajalt vahetut tagasisidet öeldule, on sul kirjandis ainsaks väljendusvahendiks sõnad ja nende seostamine.
Kui sul tekib juba dialoog ühiskonna, iseenda ja lugejaga, siis oled teel selgesti mõistetava kirjandi poole! Nüüd on vaja veel silmas pidada stiili ehk väljakujunenud tava, mis hõlbustab suhtlemist. See on vajalik selleks, et partnerid saaksid üksteisest paremini aru. Nii nagu erinevad suhtlusolukorrad kodus, kaupluses ja koolis, erinevad ka nende olukordade suhtlusstiilid. Võrdluseks sobib riietumistavade erinevus: spordisaalis treenides eelistame dresse, kodus on mõnus lesida pidžaamas ja ballil käime ülikonna või kleidiga. Nõnda on ka kirjandiga: sellel on oma stiil, teatav dresscode, mida suhtlusolukorra osalised järgima peavad.
Stiil tuleneb suhtlusolukorra eesmärgist. Kirjandi eesmärk on oma mõtete esitamine lugejale arusaadaval ja põhjendatud viisil. Seega peab kirjandi stiil olema neutraalne ja arutlev ning korrektse keelekasutusega, sest oma kirjandis käsitled sa pärismaailmas toimuvat – reaalsuse tõetruuks kujutamiseks tuleb sul sellesse suhtuda emotsionaalsete hinnanguteta. Arutlev stiil eeldab oma mõtete põhjendamist ehk selgitamist, miks on nii, nagu sa väidad olevat. Õigekeelsus aitab kaasa mõtte selgele esitusele, sest isegi ühe koma vale asukoht lauses või ebatäpne sõnavalik võivad moonutada mõtet tundmatuseni. Vaata levinumaid sõnastus- ja lausestuseksimusi siit.
Neutraalse ja arutleva stiili kõrval on veel palju teisi stiile, millega puutume kokku erinevates suhtlusolukordades nii rääkides, kuulates, kirjutades kui ka lugedes. Igal stiilil on oma koht. Kas oled nõus, et nt uudise, ilukirjandusteose, ametliku dokumendi, blogi, sotsiaalmeedia postituse või arvamusloo stiil kirjandisse ei sobi?
HARJUTUS
Kas leiad allolevast mutantkirjandist üles need laused, mis ei sobi kokku neutraalse ja arutleva stiiliga? Kuhu need sobivad?
Võrreldes Tammsaare ja Turgenevi ajaga on peresuhete dünaamika märgatavalt muutunud. Urbaniseerumise tagajärjel on mitme põlvkonna koos elamine märkimisväärselt vähenenud. Keskmine eluiga ja pensioniiga on tõusnud. Tööl käivaid vanavanemaid leidub üha rohkem. Euroopa iibe loojang märgib selgelt noorte vastumeelsusest inimsoo jätkule, tulenegu see siis egoistlikest karjääriambitsioonidest või maailmaparanduslikust soovist oma süsinikujalajälge vähendada. Hiinas näiteks on juba praegu levinud tava saada üks laps ja kõik ressursid temasse investeerida, et tagada järeltulijale võimalikult head tulevikuväljavaated. Ainult üks laps!? See on absurd! Nii erinevad väärtused tähendavad ju põlvkondadevaheliste sidemete katkemist! Põlvkondadevahelisi suhteid tuleb seega mõista pereväärtuste laiemas kontekstis: nii nagu nõrgeneb uute põlvkondade hinnang perekonnasuhte väärtusele, nõrgeneb ka põlvkondadevaheline side.
Üks näide põlvkondade lõhenemisest tänapäeva Eestis on teismeliste keelekasutuse muutumine. Noorte lembus inglise keele vastu on saanud trafaretseks probleemiks, mille analüüsimine piirdub üldreeglina igakülgseid psühholoogilisi ja sotsioloogilisi faktoreid arvesse võtmata halvakspaneva pearaputuse ja konstateeringuga, et teismelised on tõepoolest moraalselt laidetavale teele sattunud. Kurb, kas pole? Keeleteadlane Mart Rannut seletas hiljutises intervjuus aga fenomeni tegelikku põhjust: inglise keel on noorte võimalus tavade vastu mässata, uudne ja vaimukas olla, vanemate põlvkonnast erineda. Juba tänapäevase keeleteaduse pioneer Ferdinand de Saussure tõdes, et keele pärib iga põlvkond täielikult oma vanematelt. Võimaluse end sellest traditsioonilisest faatumist distantseerida võib potentsiaalselt anda inglise keel. Mart Rannut lisab lohutavalt, et küllap see mässumeelsus vanuse lisandudes üle läheb. Eks tal on õigus ka. Praegu noorte kõnepruugis tooni andvaid anglitsisme võib näha Freudi stiilis rituaalse isatapuna, kuid see ei muuda siiski tõsiasja, et erinevused keelekasutuses raskendavad põlvkondadevahelist teineteisemõistmist sõna otseses mõttes.
Sealjuures vaidlen ma vastu neile, kelle arvates digimaailm (mille üks kõrvalnähtusi inglise keele laialdane levik ju on) põlvkondi vaid lõhestab. Vbl enne jah tegime me pigem digiasju, aga korontsiku tõttu peavad ka vanakesed natuke tehnikat õppima lõpuks. Koroonapandeemiast tingitud ümberkorraldused igapäevaelus on neid vaekausse aga tasakaalustanud. Uus ja jõuline digitaliseerimise laine on pannud vanemad inimesed upu-või-uju olukorda. Näiteks nii üldharidus- kui ka kõrgkoolides olid õpetajad peaaegu üleöö sunnitud kogu senimaani arhailisel kujul toimunud õppetöö veebi kolima, s.t sellele juba ammu vajaliku uuenduskuuri andma. Samas eestis on oecd riikide kõige kõrgem õpetajate vanus ka vist? aga ausalt öeldes mulle isegi sobis veebiõpe nats, nagu sain kõik õpitud jne enda arust. Paradoksaalsel kombel tundub seega, et koroonapandeemia on põlvkondade vahel laiutava digikuristiku süvendamise asemel selle kohale silla ehitanud: ehkki maale vanaema juurde minna ei saa, on võimalus teda Zoomis või Teamsis külastada.
Laura Kiik, Kati Käpp, Triinu Laar, Marri-Mariska Tammepõld, Eleriin Miilman, Alice Nurmela, Reena Roos
Stiilsete fotode autorid: Ilona Tragel, Mette Lemmik, Eleriin Miilman, Agnes Lea, Leena Karin Toots, Kati Käpp
